" Punamütsike" on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Muinaslugu on levinud eri kontinentidel ning on kergesti edasi jutustatav oma lihtsa sisu tõttu. Muinasjutu kohta on "Punamütsike" üpriski noor, esimene Charles Perrualt'i poolt kirjapandud versioon on pärit alles17. sajandist. See kandis nime "Le Petit Chaperon Rouge" ehk "Väike Punamütsike". 19. sajandil ilmus ka juba veidike sisuliselt muudetud Vendade Grimmide versioon.
Hoolimata kahest esimesest kirjalikust versioonist on folkloristid arutanud ka võimalust, et "Punamütsikese" muinasjutt on inspireeritud palju varasematest lugudest. Ahnitseva koletise kõhust elusana pääsemine on esinenud näiteks Biibli loos "Johan ja vaal" ja samuti jutustuses pühak Margaretast, kes tuli elusana välja lohe kõhust. Muinasjutu otsesestemaks algallikateks võib lugeda Prantsuse ja Itaalia muinaslugusid, mida tähendati üles 10. ja 14. sajandil ja millest kahjuks väga vähesed on täielikult üles kirjutatud. Küll on üles märgitud Prantsuse folkloristi Achille Millieni poolt üks Itaaliast pärit versioon nimega "La finta nonna" ehk "Vale vanaema". Selle loo peamiseks mõtteks oli noori hoiatad metsas uitamise ja hundiga kohtumise eest.
Lugu algab sarnaselt tänapäeva versioonile tüdrukuga, kes on minemas vanaema juurde, ent kohtab teel hunti, kes siis pärib Punamütsikese minekute ja tulekute kohta ning asub siis ise vanaema poole teele. Kohale jõudes ei söö hunt vanaema ära vaid paneb ta liha panipaika ja vere anumaga riiuli peale. Kui Punamütsike majakesse jõuab pakub hunt lahkelt, et tüdruk liha sööks ja "veini" jooks. Pärast laseb hunt tüdrukul lahti riietuda ning kui Punamütsike küsib, mida riietega teha, käsib hunt need tulle visata. See peale küsibki Punamütsike rea küsimusi, mis lõpuks viivad mõistmiseni, et tegu pole vanaemaga. Viimaseks küsib ta aga, kas ta võib vetsu minna ning majast lahkudes jookseb ta minema ja pääseb nõnda hundi küüsist.
Hoolimata selle loo sarnasust "Punamütsikese" muinasjutule on spekuleeritud, et muinaslugu on pärit palju kaugematest maailma nurkades. Näiteks võib tuua Hiinas Quingi dünastia ajal levinud muinasjuttu "Vanatädi ja tiiger", mille eri variandid olid üpris populaarsed. Nendest variantides teeskleb kas tiiger või panter peategelase vanatädi või vanaema ja terroriseerib nõndaviisi kangelast. Üks "Punamütsikese" muinasjutule sarnane lugu on pärit Põhja-Aafrikast, Kabylia piirkonnast. Seal on lugulaulu peategelaseks tüdruk, kes läheb oma isale külla, et isa aru saaks, kes külla tuleb pidi tüdruk oma käevõrusid kõlistama.
Varsemad variandid erinevadki tänapäeval populaarseks saanud versioonist enamjaolt samadel põhjustel. Esiteks võib nendes lugudes hunti asendada koletis, libahunt, tiiger või mõni muu tegelane ning võib esineda ka vihjeid kannibalismile, mis hiljem juba kadus. Kõige tähelepanuväärsem võibki olla tõsiasi, et nendes lugudes pääseb peategelane ilma igasuguse abita.
Arvatakse, et muinaslugu võisid inspireerida ka keskajal toimuvad libahundi jahid. Eriliselt tähelepanu on köitnud Peter Stumppi juhtum, mille puhul on tegu vägagi veriste ja jõhkrate kuritegude jadaga. Tegu on ühe kuulsaima libahundi juhtumiga ajaloos, kus Stumppi süüdisdati kannibalismis ja rohketes mõrvades. Kui mõrtsukas veel vabaduses oli, tavtses ta metsades või mujal varjulistes kohtades noori lapsi kinni püüda ja terroriseerida. Seepärast manitseti lapsi ägedalt mitte võõrastega rääkima ja mitte üksinda ringi uitama.
Mõned õpetlased on pidanud "Punamütsikese" muinasjutu inspiratsiooniks luga "Hunt lambanahas", mis ilmus raamatus "Aesopi valmid". Tegu on Antiikses Kreekas aastatel 620 kuni 560 elanud elanud jutuvestja valmi kogumikuga. Selles valmikus maskeerib hunt ennast leitud lambanaha abil lambaks, sest nõnda on kergem saaki jahtida. Ent ühel õhtul tuleb karjus lammast tapma, aga lööb selle asemel hoopis hundi maha.
1697. aastal ilmust esimene versioon meile teada "Punamütsikesest", kus esines ka esmakordselt punane müts. Muinasjutu autoriks oli Charles Perrault. Lugu räägib tüdrukust, kes läheb oma vanaema poole, ent tee peal kohtab hunti. Hunt pärib, kuhu tüdruk minemas on ning teada saades, et tüdruku on oma vanaema poole minemas, meelitab ta tüdrukut teist teed pidi minema ja vanaemale lilli korjama. Tüdruk jäi nõusse ning sama ajal, kui tütarlaps majakese poole kulges jooksis hunt suure kiiruga vanae ma juurde ning majakesse jõudes sõi vanaema ära. Kui Punamütsike majakesse jõuab teeskleb Hunt, et ta on vanaema ja kutsub Punamütsikese majja. Sisenedes kutsub hunt tüdruku enda kõrvale sängi, hundi kõrvale heites märkab Punamütsike, et vanaema kuidagi imelik välja näeb ja alustab pärimist. Lõpuks viivad tüdruku küsimised, aga selleni, et hunt Punamütsikese ära sööb. Nõnda viisi lõpeb muinasjutt ning lõppu on lisatud veel autori moraal, mis käsib korralikel heast sugupuust pärit tüdrukutel alati võõraste meessoo esindajate ümbruskonnas valvas olla ja mitte "hundi" küüsi langeda.
Perrault'i peamine eesmärk oligi aadliklassi noortele lastele kommete õpetamine ning selle saavutamiseks kirjutaski ta ümber palju rahvajutte muutes neid vajadustele vastavalt. Kuna tolle ajastu ideaal nägi naisi pigem vagade, mitte eriti arukate, sõnakuulekate ning üpriski lihtsakoelistena, siis jäi välja lõpp, kus Punamütsike oma enese arukusega ära põgeneb. Punase keebi ja mütsi motiiv on samuti väga sümboolne, kuna tol ajastul kandsid punast keepi prantsuse prostituudid. Samuti tähendas Prantsusmaal fraas "ta on näinud hunti" süütuse kaotamist.
Loo kirjutamise ajal viibis Perrault kunigas Louis XIV õukonnas ning arvatakse, et muinaslool võis olla ühendus kuninga vennaga, kes oli biseksuaalne ning kellel oli tihti kombeks panna selga naiste riideid ning minna ainult daamidele mõeldud salongidesse. Seal tavatses ta voodisse heita ning siis teisi noori daame enda seltsi meelitada, selle saavutamisel jätkas ta võrgutamist ning kui salongis ei juhtunud kedagi teist olema võis nii mõnigi õukonnadaam oma süütuse kaotada. Ent tol ajal oli süütus ainuke asi, mis noortel naistel oli ning selle kaotamine abielu väliselt oli väga traagiline, see oli lausa laastav. Ka vägistamist loeti tol ajal naise süüks, seepoolest olgu Perrault'i muinasjutt kui jõhker tahes, see peegeldes oma ajastu olustikku hästi. Noorukitel tõepoolst maksis omaenese heaolu mõttes kuulata "Punamütsikese" muinasjuttu peidetud moraali.
Perrault muutis "Punamütsikese" muinasjutu väga populaarseks. Peagi kirjutasid Vennad Grimmid oma versiooni "Punamütsikesest", millel kindlasti on oma seos Perrault'i muinasjuttuga, ent see lugu on palju helgema lõpuga, kus mõlemad - Punamütsike ja vanaema pääsevad eluga ning hoopis hunt leiab endale õnnetu lõpu. Grimmide versioon on ajapikku populaarsemaks saanud, kui Perrault'i versioon. Tuleb mainida, et kuigi kaks versiooni on sisuliselt väga sarnased on nende moraalid siiki erinevad.
Lugu algab sarnaselt tänapäeva versioonile tüdrukuga, kes on minemas vanaema juurde, ent kohtab teel hunti, kes siis pärib Punamütsikese minekute ja tulekute kohta ning asub siis ise vanaema poole teele. Kohale jõudes ei söö hunt vanaema ära vaid paneb ta liha panipaika ja vere anumaga riiuli peale. Kui Punamütsike majakesse jõuab pakub hunt lahkelt, et tüdruk liha sööks ja "veini" jooks. Pärast laseb hunt tüdrukul lahti riietuda ning kui Punamütsike küsib, mida riietega teha, käsib hunt need tulle visata. See peale küsibki Punamütsike rea küsimusi, mis lõpuks viivad mõistmiseni, et tegu pole vanaemaga. Viimaseks küsib ta aga, kas ta võib vetsu minna ning majast lahkudes jookseb ta minema ja pääseb nõnda hundi küüsist.
Hoolimata selle loo sarnasust "Punamütsikese" muinasjutule on spekuleeritud, et muinaslugu on pärit palju kaugematest maailma nurkades. Näiteks võib tuua Hiinas Quingi dünastia ajal levinud muinasjuttu "Vanatädi ja tiiger", mille eri variandid olid üpris populaarsed. Nendest variantides teeskleb kas tiiger või panter peategelase vanatädi või vanaema ja terroriseerib nõndaviisi kangelast. Üks "Punamütsikese" muinasjutule sarnane lugu on pärit Põhja-Aafrikast, Kabylia piirkonnast. Seal on lugulaulu peategelaseks tüdruk, kes läheb oma isale külla, et isa aru saaks, kes külla tuleb pidi tüdruk oma käevõrusid kõlistama.
Varsemad variandid erinevadki tänapäeval populaarseks saanud versioonist enamjaolt samadel põhjustel. Esiteks võib nendes lugudes hunti asendada koletis, libahunt, tiiger või mõni muu tegelane ning võib esineda ka vihjeid kannibalismile, mis hiljem juba kadus. Kõige tähelepanuväärsem võibki olla tõsiasi, et nendes lugudes pääseb peategelane ilma igasuguse abita.
Arvatakse, et muinaslugu võisid inspireerida ka keskajal toimuvad libahundi jahid. Eriliselt tähelepanu on köitnud Peter Stumppi juhtum, mille puhul on tegu vägagi veriste ja jõhkrate kuritegude jadaga. Tegu on ühe kuulsaima libahundi juhtumiga ajaloos, kus Stumppi süüdisdati kannibalismis ja rohketes mõrvades. Kui mõrtsukas veel vabaduses oli, tavtses ta metsades või mujal varjulistes kohtades noori lapsi kinni püüda ja terroriseerida. Seepärast manitseti lapsi ägedalt mitte võõrastega rääkima ja mitte üksinda ringi uitama.
Mõned õpetlased on pidanud "Punamütsikese" muinasjutu inspiratsiooniks luga "Hunt lambanahas", mis ilmus raamatus "Aesopi valmid". Tegu on Antiikses Kreekas aastatel 620 kuni 560 elanud elanud jutuvestja valmi kogumikuga. Selles valmikus maskeerib hunt ennast leitud lambanaha abil lambaks, sest nõnda on kergem saaki jahtida. Ent ühel õhtul tuleb karjus lammast tapma, aga lööb selle asemel hoopis hundi maha.
1697. aastal ilmust esimene versioon meile teada "Punamütsikesest", kus esines ka esmakordselt punane müts. Muinasjutu autoriks oli Charles Perrault. Lugu räägib tüdrukust, kes läheb oma vanaema poole, ent tee peal kohtab hunti. Hunt pärib, kuhu tüdruk minemas on ning teada saades, et tüdruku on oma vanaema poole minemas, meelitab ta tüdrukut teist teed pidi minema ja vanaemale lilli korjama. Tüdruk jäi nõusse ning sama ajal, kui tütarlaps majakese poole kulges jooksis hunt suure kiiruga vanae ma juurde ning majakesse jõudes sõi vanaema ära. Kui Punamütsike majakesse jõuab teeskleb Hunt, et ta on vanaema ja kutsub Punamütsikese majja. Sisenedes kutsub hunt tüdruku enda kõrvale sängi, hundi kõrvale heites märkab Punamütsike, et vanaema kuidagi imelik välja näeb ja alustab pärimist. Lõpuks viivad tüdruku küsimised, aga selleni, et hunt Punamütsikese ära sööb. Nõnda viisi lõpeb muinasjutt ning lõppu on lisatud veel autori moraal, mis käsib korralikel heast sugupuust pärit tüdrukutel alati võõraste meessoo esindajate ümbruskonnas valvas olla ja mitte "hundi" küüsi langeda.
Perrault'i peamine eesmärk oligi aadliklassi noortele lastele kommete õpetamine ning selle saavutamiseks kirjutaski ta ümber palju rahvajutte muutes neid vajadustele vastavalt. Kuna tolle ajastu ideaal nägi naisi pigem vagade, mitte eriti arukate, sõnakuulekate ning üpriski lihtsakoelistena, siis jäi välja lõpp, kus Punamütsike oma enese arukusega ära põgeneb. Punase keebi ja mütsi motiiv on samuti väga sümboolne, kuna tol ajastul kandsid punast keepi prantsuse prostituudid. Samuti tähendas Prantsusmaal fraas "ta on näinud hunti" süütuse kaotamist.
Loo kirjutamise ajal viibis Perrault kunigas Louis XIV õukonnas ning arvatakse, et muinaslool võis olla ühendus kuninga vennaga, kes oli biseksuaalne ning kellel oli tihti kombeks panna selga naiste riideid ning minna ainult daamidele mõeldud salongidesse. Seal tavatses ta voodisse heita ning siis teisi noori daame enda seltsi meelitada, selle saavutamisel jätkas ta võrgutamist ning kui salongis ei juhtunud kedagi teist olema võis nii mõnigi õukonnadaam oma süütuse kaotada. Ent tol ajal oli süütus ainuke asi, mis noortel naistel oli ning selle kaotamine abielu väliselt oli väga traagiline, see oli lausa laastav. Ka vägistamist loeti tol ajal naise süüks, seepoolest olgu Perrault'i muinasjutt kui jõhker tahes, see peegeldes oma ajastu olustikku hästi. Noorukitel tõepoolst maksis omaenese heaolu mõttes kuulata "Punamütsikese" muinasjuttu peidetud moraali.
Perrault muutis "Punamütsikese" muinasjutu väga populaarseks. Peagi kirjutasid Vennad Grimmid oma versiooni "Punamütsikesest", millel kindlasti on oma seos Perrault'i muinasjuttuga, ent see lugu on palju helgema lõpuga, kus mõlemad - Punamütsike ja vanaema pääsevad eluga ning hoopis hunt leiab endale õnnetu lõpu. Grimmide versioon on ajapikku populaarsemaks saanud, kui Perrault'i versioon. Tuleb mainida, et kuigi kaks versiooni on sisuliselt väga sarnased on nende moraalid siiki erinevad.
Pärast Vendasi Grimme kirjutasid ka paljud teised autorid muinasjuttu ümber. Nende seas Andrew Lang, kes kirjutas juttu pealkirjaga "Väikse Kuldkeebi tõeline ajalugu", kus tüdruku päästab hundi käest ta kuldne müts.
"Punamüstikese" muinasjutt inspireerib paljusid tänase päevani. Loo tõlgendamisel leitavad erisugused moraalid muudavatki selle pealtnäha lihtsa muinasjutu nii eriliseks. Selle muinasloo võime muutuda ja kohaneda ajaga on imetlusväärne. "Punamütsike" on kindlasti ära teeninud oma koha muinaslugude klassikute kõrval.
Kasutaud kirjandus:
Little Red Riding Hood. Wikipedia. Loetud addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Little_Red_Riding_Hood (06.02.2016).
Carruthers, Amelia. (2015). Little Red Riding Hood – And Other Girls Who Got Lost in the Woods. Warwickshire: Pook Press
Peter Stumpp. Wikipedia. Loetud addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Stumpp (06.02.2016).
(16.12.2010) Little Red Riding Hood in France. Fairy Tale Origins. Loetud addressil http://mythsweliveby.tumblr.com/tagged/Long+reads/page/2 (06.02.2016).
