Milline seiklus!

Pärast aasta pikkust tööd saan au ja uhkusega öelda, et olen oma loovtööga edukalt hakkama saanud. Veel viimane samm on ees kaitsmise näol ja siis ongi selle toreda seiklusega ühel pool ning saab hakata mõtlema juba uute ja kindlasti ka toredatate projektide peale.

Muinasjuturaamatu "Kadunud leheküljed" loomine on olnud üks väga enneolematu kogemus. Ma olen üliõnnelik, et aasta tagasi just sellise vahva idee peale tulin. Muidugi ei suuda ma jätta tänamata oma ema selle eest, et ta mind ärgitas asju suurelt mõtlema. Just tema andiski seemne mõttele teha lihtsalt kolme illustratsiooni asemel raamat.

Kogu raamatu loomise protsess oli minu jaoks uskumatult nauditav. Alates pikkadest õhtutest, mida veetsin joonistades lõpetades kirjafondi valimisega tekstidele. Veel preagugi meenutan seda valmistamisega kaasnenud rahuolutunnet heldinult.

"Kadunud leheküljed" on üks väga eriline raamat, mis viib lugeja rändama kolme teada- tuntud muinasjutu ajalukku ning nii nagu arenes see loovtöö, kasvas ja muutus aina huvitavamaks ka raamat ise. Esialgse plaanina pidi raamat sisaldama illustratsioone ja kolme vana muinaslugu, aga kuna loovtöö käigus tegin ma ka väga põhjaliku ajaloolist tausta sisaldava uurimuse, siis lõpetasid ka lühendatud versioonid iga muinasjutu ajaloost raamatus. Samuti kasutasin raamatu kujunduses peale illustratsioonide ka oma vanemaid sama teematikaga pabernukkude kleite.

Peale selle, et mina veetsin oma aega ja tähelepanu raamatu valmistamiseks, sain ma ka rohkelt oskusi, kogemusi ja teadmisi. Arvatavasti sai kõige rohkem lihvimist minu joonistamisoskus. Aastaga on minu akvarellikäsitlus areneud hüppeliselt. Iga kord pintslit kätte võttes tunnen, kuidas mu vilumus on suurenenud. Olen muutunud joonistamises palju oskuslikumaks ja palju palju kiiremaks. Varem kaks kuud võtnud maale vihun nüüd teha juba poole kuuga. Samuti olen tutvunud oma ema käe kõrvalt ka raamatu kujundus- ja küljendustööga.

Väga palju olen õppinud ka  kirjaliku osa koostamisest- alates blogi postitustest ja lõpetades muinasjuttude tõlkimisega. Olen väga uhke, et pusisin ennast läbi ka kõige raskemate kohtade tõlkimisest, mis sest, et tuli vahel veeta tund aega, et endale selgeks teha, mida kujutab endast linapind või kedervars. Inglise keele oskust tuli kasutada ka ajalooliste tekstide koostamisel, sest kõik allikad olid ingliskeelsed. Ajaloolise tausta uuring oli mu enda jaoks üks kõige huvitavamaid osi- mida kõike endas vanad ajad ka ei varjaks. Sai veedetud palju tunde lugedes wikipedia artikleid ja sirvides veebilehekülgi. Oma healt toimetajalt sain ka häid näpunäiteid edasiste tekstide vormistamiseks ja korrastamiseks.

Ka kogu blogi pidamine ja haldamine oli tore kogemus, õppisin nii mõnegi uue ja huvitava asja. Samuti tutvusin ma veebikeskkonnaga Hooandja, läbi mille kogu selle toreda raamatu trükkimine võimalikuks saigi.

Sain ka täitsa oma raamatu esitluse kogemuse kätte ja lausa  kaks korda. Esimesel korral koolipere ees ja teisel korral juba Apollo raamatupoes.

Kindel on see, et selle raamatu valmistamine oli erakordne kogemus, mis ennast kindlasti küllaga ära tasus. Just sarnaseid projekte tahaksingi hakata tulevikus tegema, nii et see oli kohe kindlalt väärt kogemus ning veel pealekauba ka selline, mida muidu koolis käies ei omandaks. 

Olen oma raamatu üle väga uhke ja imestan siiamaani, kuidas kõik nii toredalt ja hästi läks. Saan olla vaid õnnelik, et kõik see sai võimalikuks. Loodan, et minu raamat pakub avastamisrõõmu ja toredaid üllatusi teistelegi inimestele.

Trükilõhnased raamtulehed

Tere jälle, kallid lugejad. Pole tükk aega midagi blogisse kirjutanud, aga nüüd lõpuks tundus, et tuleks midagi ikka kirja ka panna, muidu äkki muutuvad lugejad ehk liiga kärsituks. 

Igas tahes on raamat edenenud enneolematu kiirusega. Kõik on läinud väga ladusalt. Raamatu kokku panemisega on tegelnud minu ema Epp Margna ning ma olen kogu selle suure töö eest väga tänulik. Ma sain kujundamise rahul südamega tema hoolde jätta, ta oli juba algusest peale kõigest hästi aru saanud ning paljud tema lennukad ideed muutsid raamatu veelgi huvitavamaks ja kaunimaks. Võin kindlalt lubada, et raamatus saab olema rohkelt üllatusi kõigile lugejatele. 

Raamatu kokku panemine oli väga huvitav ka minu jaoks, kuigi ise ma midagi suurt ei teinud. Pigem istusin kõrval ja vaatasin pealt ning kui vahel vaja oli arutasin koos emaga, mida kuidas teha.

Samuti tegi usinalt tööd hea peretuttav Esta Tatrik, kes tegeles raamatu toimetamisega. Tänu temale on ka kõik raamatus olevad tekstid tasemel ning vägagi trükikõlbulikud. 

Raamat saadeti trükki umbes poolteist nädalat tagasi ning just täna sain teate, et juba homseks peaks raamatupakid kohale jõudma. Üsna pea saan hakata oma headele Hooandjatele raamtuid jagama, aga enne veel on vaja saata trükki raamutu illustratsioonid, et neid ka  saaks laiali jagada.

Võibolla on lootust ka väiksemat sorti raamutu esitlusele, aga sellele me ei olegi veel jõudnud eriti mõelda, tundus ju, et läheb aega enne, kui raamat trükist tuleb.

Ent nüüd jääb mul üle vaid homset oodata. Ma juba kujutan ette seda värsket trükist tulnud raamatulehtede lõhna.

Kauneid unenägusid

"Uinuv kaunitar"- üks kaunemaid ja helgemaid muinasjutte tänapäeval. Mis võiks olla veel romantilisem ja hingeliigutavam, kui suudlus, mis murrab needuse? Mis võiks olla veel maagilisem, kui leida kesk sügavat metsa kaunis neidis, kes tukub sügavas unes? Eks ta olegi omajagu ilus ja prooseline, aga nagu ma olen varem juba mitu korda sõnanud, muinasjutud muutuvad ajas vastavalt inimeste väärtustele ja hinnangutele. Seepärast pole arvatavasti vaja imestada, et ka "Uinuva kaunitari" muinasjutt on aja jooksul korralikult muutunud.

Mõte lapsest, kellel lausub sünnist saati needus ja kes on seepärast omaenda heaolu tõttu igaveseks ümbritsevast maailmast eraldatud on väga vana ja üpriski laialdaselt levinud. Samuti on ka laialt teada surmataolise une narratiiv. See esineb näiteks ka juba "Lumivalgekese" muinasjutus. Vähe on aga neid lugusi, mis ainuüksi sellele keskenduvad.Üks esimesi sisuliselt sarnseid jutte- "Hukule määratud prints"- on pärit Egiptusest ja räägib, kuidas jumalanna Hathor saabud ühe Egiptuse kuninganna sünnitusvoodile ja ennustab, et ta last ohustab tulevikus kas krokodill, madu või koer. Seepeale ehitab kuningas kesk kõrbe uhke palee ja saadab oma poja sinna, lootes, et ehk seal miski teda ei ohusta. Jutu lõpp on kahjuks teadmata, kuna papüürusrull, millel teksti lõpp asus, on hävinud või siis kadunud. Seepärast jääbki välja selgitamata, kas prints pääses oma saatuse käest või mitte.

"Uinuva kaunitari" muinasjutt võib sisaldada ka mõjutusi 13.sajandist pärit "Völsunga saagast", kus on lugu magavast Brynhildist. Brynhild oli kuninga tütar ning ta oli kuulus oma ilu ja tarkuse tõttu, aga keda karistati igavese unega, kuna ta vihastas välja Odini - Asgardi valitseja. Brynhildi läheb otsima jutu kangelane Sigurd.

Järgmine lugu, mida peetakse "Uinuva kaunitariga" seotuks on romaan "Perceforest", mis pärineb 14. sajandist. See lugu algab Zellandine sünniga, kuhu on kutsutud kolm jumalannat Lucina, Themis ja Venus. Lucina ja Venus soovivad lapele kõike head, aga Themis lasub needuse, mille läbi Zellandine langeb surma taolisse unne, kui ta torkab ennast linakiuga. Kui Zellandine armuke Troylus leiab oma kallima teadvusetult sügavas unes ei suuda ta ennas taltsutada ja heidab temaga ühte ning pärast lahkub, jättes endast maha sõrmuse. Üheksa kuu pärast sünnitab Zelladine teadvusetult poja, kes lõpuks ema sõrmest linakiu välja imeb, mis needuse murrab.

 See lugu on juba väga sarnane esimese täispika "Uinuva kaunitari" muinasjutuga, mille pani kirja Giambattista Basile. Muinasjutt ilmus kogumikus "Lugude lugu" ehk "Pentaremone" ja kandis nime "Päike, Kuu ja Talia". Sellesgi loos langeb peategelane Talia sügavasse unne lina pinnu tõttu, kuigi seda mitte mõne needuse tõttu. Selles versioonis puuduvad igasugused haldjate, jumalannade ja nõidade tegelaskujud üldse, mis on üpriski üllatav, kuna kõigis teistes versioonides on nad alati olnud. Magav Talia lukustatakse lossis, kuni üks päev jahti pidav kuningas ta avastab. Neiu ilust haaratuna magab ta Taliaga ja lahkub siis, minnes tagasi oma kuningriiki, kus teda ootab ta abikaasa. Üheksa kuu pärast sünnitab Talia aga kaks last- Päikse ja Kuu ning peagi saab kuningas teada, et Talia on ärganud ja naaseb neidise juurde. Koos veedavad nad mitu päeva ja armuvad sügavalt ent, siis peab kuningas tagasi oma koju minema. Kuninganna saab aga teada, et kuningal on armuke ja tahab seepeale kätte maksta. Kuninganna kavatseb seda teha Kuningale Talia laste sissesöötmisega. See ebaõnnestub, kuna kokk päästab lapsed. Järgmiseks tahab kuninganna Talia tuleriidal põletada ent õnneks saab kuningas enne toimuvale jaole ja päästab Talia. Kuninganna hukatakse tuleriidal ning Talia ja kuningas elavad õnnelikult elupäevade lõpuni.

Nagu võis tähele panna,  on see lugu palju pikem, kui tänapäeval teada "Uinuv kaunitar", kuna siia lisandub juurde õela kuninganna tegelaskuju. Samuti ei esine varasemates versioonides needust murdvat suudlust. Kõikvõimas suudlus ongi tegelikult pigem uue aja trend, mida esineb palju Disney filmides ja uuemates muinasjuttudes.

Perrault'i versiooni "Uinuv kaunitar kesk metsa" võib pigem pidada auväärseks kummarduseks Basile poole. Muinasjutu sisu on muudetud veidike leebemaks. Uinuv kaunitar, kellel selles loos puudub nimi, ärkab kuningapoja suudluse peale. Ent siiski on alles jäänud kuri inimsööjast kuninganna, kes küll selles loos on printsi ema. Perrault'i muinasjutu puhul on väga hästi aru saada, et muinasjutt on kahes osas. Esimene osa, kus printsess vajub sügavasse unne ja saab siis päästetud printsi poolt, kellega ta salaja abiellub ja lapsed saab ning teine osa, kus prints ja Uinuv kaunitar peavad tegelema inimsööjast kuningannaga. Mõned õpetlased arvavad, et algselt oligi tegu kahe eraldi muinasjutuga. Samuti on pilku köitev tõsiasi, et Perrault nimetas Uinuva kaunitari lapsed Koiduks ja Päevaks, millel on kindlasti oma seos nimedega Päike ja Kuu Basile muinasjutus. Perrault'i muinasjuttu võib olla mõjutanud ka Kreeka mütoloogia, sest kingitused, mis haldjad printsessile jagavad - ilu, mõistus, graatsia, lauluoskus ja musikaalsus on ka kingid, mida Kreeka mütoloogia kolm graatsiat jagasid.

Arvatavasti kõige leebema sisuga "Uinuva kaunitari" versioon, mis on tänapäeval kõige populaarsemaks saanud ongi Vendade Grimmide "Okasroosike". Muinaslugu lõpeb suudlusega, mis äratab printsessi unest ning järgnevat kurja kuninganna osa seal ei olegi. Ainuke seik, mis sisaldas vägivalda on kirjeldus eelnevalt lossi tungida püüdnud printside kohta, kes takerdusid okkasvõssa ja surid. Grimmid tõid muinasjuttu ka ennustava konna tegelaskuju, keda varasemates versioonides pole esinenud.
Tänapäeval on "Uinuva kaunitari" muinasjutt väga paljuski oma olemuse säilitanud, olles ikka veel täis müstikat ja maagiat. Miski selles muinasjutus on inimesi juba läbi aegade paelunud ning see miski pole kadunud. Tänapäeval on "Uinuva kaunitari" muinasjutust tehtud filme ja uudseid raamatuid ning loodetavasti ei kao see kaunis muinasjutt meie kirjanduse varalaekast veel niipea.



 Kasutaud kirjandus:

Sleeping Beauty. Wikipedia. Loetud addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Sleeping_Beauty (08.02.2016).

Carruthers, Amelia.(2015). Sleeping Beauty – And Other Tales of Slumbering Princesses. Warwickshire: Pook Press

 O'Brien, A. The Origins of Sleeping Beauty. Three Versions of Sleeping Beauty. Loetud addressil http://www.latrobe.edu.au/childlit/Scholarship/SBPresentation/index.html (08.02.2016).

Kristin. (25.07.2013) Perceforest: an early Sleeping Beauty. Tales of Faerie. Loetud addressil http://talesoffaerie.blogspot.com.ee/2013/07/perceforest-early-sleeping-beauty.html (08.02.2016).

Hunti tuleb karta

" Punamütsike" on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Muinaslugu on levinud eri kontinentidel ning on kergesti edasi jutustatav oma lihtsa sisu tõttu. Muinasjutu kohta on "Punamütsike" üpriski noor, esimene Charles Perrualt'i poolt kirjapandud versioon on pärit alles17. sajandist. See kandis nime "Le Petit Chaperon Rouge" ehk "Väike Punamütsike". 19. sajandil ilmus ka juba veidike sisuliselt muudetud Vendade Grimmide versioon.

Hoolimata kahest esimesest kirjalikust versioonist on folkloristid arutanud ka võimalust, et "Punamütsikese" muinasjutt on inspireeritud palju varasematest lugudest. Ahnitseva koletise kõhust elusana pääsemine on esinenud näiteks Biibli loos "Johan ja vaal" ja samuti jutustuses pühak Margaretast, kes tuli elusana välja lohe kõhust. Muinasjutu otsesestemaks algallikateks võib lugeda Prantsuse ja Itaalia muinaslugusid, mida tähendati üles 10. ja 14. sajandil ja millest kahjuks väga vähesed on täielikult üles kirjutatud.  Küll on üles märgitud Prantsuse folkloristi Achille Millieni poolt üks Itaaliast pärit versioon nimega "La finta nonna" ehk "Vale vanaema". Selle loo peamiseks mõtteks oli noori hoiatad metsas uitamise ja hundiga kohtumise eest.
Lugu algab sarnaselt tänapäeva versioonile tüdrukuga, kes on minemas vanaema juurde, ent kohtab teel hunti, kes siis pärib Punamütsikese minekute ja tulekute kohta ning asub siis ise vanaema poole teele. Kohale jõudes ei söö hunt vanaema ära vaid paneb ta liha panipaika ja vere anumaga riiuli peale. Kui Punamütsike majakesse jõuab pakub hunt lahkelt, et tüdruk liha sööks ja "veini" jooks. Pärast laseb hunt tüdrukul lahti riietuda ning kui Punamütsike küsib, mida riietega teha, käsib hunt need tulle visata. See peale küsibki Punamütsike rea küsimusi, mis lõpuks viivad mõistmiseni, et tegu pole vanaemaga. Viimaseks küsib ta aga, kas ta võib vetsu minna ning majast lahkudes jookseb ta minema ja pääseb nõnda hundi küüsist.
Hoolimata selle loo sarnasust "Punamütsikese" muinasjutule on spekuleeritud, et muinaslugu on pärit palju kaugematest maailma nurkades. Näiteks võib tuua Hiinas Quingi dünastia ajal levinud muinasjuttu "Vanatädi ja tiiger", mille eri variandid olid üpris populaarsed. Nendest variantides teeskleb kas tiiger või panter peategelase vanatädi või vanaema ja terroriseerib nõndaviisi kangelast. Üks "Punamütsikese" muinasjutule sarnane lugu on pärit Põhja-Aafrikast,  Kabylia piirkonnast. Seal on lugulaulu peategelaseks tüdruk, kes läheb oma isale külla, et isa aru saaks, kes külla tuleb pidi tüdruk oma käevõrusid kõlistama.
Varsemad variandid erinevadki tänapäeval populaarseks saanud  versioonist  enamjaolt samadel põhjustel. Esiteks võib nendes lugudes hunti asendada koletis, libahunt, tiiger või mõni muu tegelane ning võib esineda ka vihjeid kannibalismile, mis hiljem juba kadus. Kõige tähelepanuväärsem võibki olla tõsiasi, et nendes lugudes pääseb peategelane ilma igasuguse abita.
Arvatakse, et muinaslugu võisid inspireerida ka keskajal toimuvad libahundi jahid. Eriliselt tähelepanu on köitnud Peter Stumppi juhtum, mille puhul on tegu vägagi veriste ja jõhkrate kuritegude jadaga. Tegu on ühe kuulsaima libahundi juhtumiga ajaloos, kus Stumppi süüdisdati kannibalismis ja rohketes mõrvades. Kui mõrtsukas veel vabaduses oli, tavtses ta metsades või mujal varjulistes kohtades noori lapsi kinni püüda ja terroriseerida. Seepärast manitseti lapsi ägedalt mitte võõrastega rääkima ja mitte üksinda ringi uitama.
Mõned õpetlased on pidanud "Punamütsikese" muinasjutu inspiratsiooniks luga "Hunt lambanahas", mis ilmus raamatus "Aesopi valmid". Tegu on Antiikses Kreekas aastatel 620 kuni 560 elanud elanud jutuvestja valmi kogumikuga. Selles valmikus maskeerib hunt ennast leitud lambanaha abil lambaks, sest nõnda on kergem saaki jahtida. Ent ühel õhtul tuleb karjus lammast tapma, aga lööb selle asemel hoopis hundi maha.
1697. aastal ilmust esimene versioon meile teada "Punamütsikesest", kus esines ka esmakordselt punane müts. Muinasjutu autoriks oli Charles Perrault. Lugu räägib tüdrukust, kes läheb oma vanaema poole, ent tee peal kohtab hunti. Hunt pärib, kuhu tüdruk minemas on ning teada saades, et tüdruku on oma vanaema poole minemas, meelitab ta tüdrukut teist teed pidi minema ja vanaemale lilli korjama. Tüdruk jäi nõusse ning sama ajal, kui tütarlaps majakese poole kulges jooksis hunt suure kiiruga vanae ma juurde ning majakesse jõudes sõi vanaema ära. Kui Punamütsike majakesse jõuab teeskleb Hunt, et ta on vanaema ja kutsub Punamütsikese majja. Sisenedes kutsub hunt tüdruku enda kõrvale sängi, hundi kõrvale heites märkab Punamütsike, et vanaema kuidagi imelik välja näeb ja alustab pärimist. Lõpuks viivad tüdruku küsimised, aga selleni, et hunt Punamütsikese ära sööb. Nõnda viisi lõpeb muinasjutt ning lõppu on lisatud veel autori moraal, mis käsib korralikel heast sugupuust pärit tüdrukutel alati võõraste meessoo esindajate ümbruskonnas valvas olla ja mitte "hundi" küüsi langeda.
Perrault'i peamine eesmärk oligi aadliklassi noortele lastele kommete õpetamine ning selle saavutamiseks kirjutaski ta ümber palju rahvajutte muutes neid vajadustele vastavalt. Kuna tolle ajastu ideaal nägi naisi pigem vagade, mitte eriti arukate, sõnakuulekate ning üpriski lihtsakoelistena, siis jäi välja lõpp, kus Punamütsike oma enese arukusega ära põgeneb. Punase keebi ja mütsi motiiv on samuti väga sümboolne, kuna tol ajastul kandsid punast keepi prantsuse prostituudid. Samuti tähendas Prantsusmaal fraas "ta on näinud hunti" süütuse kaotamist.
Loo kirjutamise ajal viibis Perrault kunigas Louis XIV õukonnas ning arvatakse, et muinaslool võis olla ühendus kuninga vennaga, kes oli biseksuaalne ning kellel oli tihti kombeks panna selga naiste riideid ning minna ainult daamidele mõeldud salongidesse. Seal tavatses ta voodisse heita ning siis teisi noori daame enda seltsi meelitada, selle saavutamisel jätkas ta võrgutamist ning kui salongis ei juhtunud kedagi teist olema võis nii mõnigi õukonnadaam oma süütuse kaotada. Ent tol ajal oli süütus ainuke asi, mis noortel naistel oli ning selle kaotamine abielu väliselt oli väga traagiline, see oli lausa laastav. Ka vägistamist loeti tol ajal naise süüks, seepoolest olgu Perrault'i muinasjutt kui jõhker tahes, see peegeldes oma ajastu olustikku hästi. Noorukitel tõepoolst maksis omaenese heaolu mõttes kuulata "Punamütsikese" muinasjuttu peidetud moraali.
Perrault muutis "Punamütsikese" muinasjutu väga populaarseks. Peagi kirjutasid Vennad Grimmid oma versiooni "Punamütsikesest", millel kindlasti on oma seos Perrault'i muinasjuttuga, ent see lugu on palju helgema lõpuga, kus mõlemad - Punamütsike ja vanaema pääsevad eluga ning hoopis hunt leiab endale õnnetu lõpu. Grimmide versioon on ajapikku populaarsemaks saanud, kui Perrault'i versioon. Tuleb mainida, et kuigi kaks versiooni on sisuliselt väga sarnased on nende moraalid siiki erinevad.

Pärast Vendasi Grimme kirjutasid ka paljud teised autorid muinasjuttu ümber. Nende seas Andrew Lang, kes kirjutas juttu pealkirjaga "Väikse Kuldkeebi tõeline ajalugu", kus tüdruku päästab hundi käest ta kuldne müts.

"Punamüstikese" muinasjutt inspireerib paljusid tänase päevani. Loo tõlgendamisel leitavad erisugused moraalid muudavatki selle pealtnäha lihtsa muinasjutu nii eriliseks. Selle muinasloo võime muutuda ja kohaneda ajaga on imetlusväärne. "Punamütsike"  on kindlasti ära teeninud oma koha muinaslugude klassikute kõrval.

Kasutaud kirjandus:

Little Red Riding Hood. Wikipedia. Loetud addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Little_Red_Riding_Hood (06.02.2016).

Carruthers, Amelia. (2015). Little Red Riding Hood – And Other Girls Who Got Lost in the Woods. Warwickshire: Pook Press

Peter Stumpp. Wikipedia. Loetud addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Stumpp (06.02.2016).

(16.12.2010) Little Red Riding Hood in France. Fairy Tale Origins. Loetud addressil http://mythsweliveby.tumblr.com/tagged/Long+reads/page/2 (06.02.2016).

Raamat edeneb...

Tere jälle! Loodan, et minu kaks esimest ajaloo ülevaadet on toredad ja huvitavad olnud. Mõtlesin, et võiks teha vahelduseks ka ühe ülevaate sellest, kuidas mu raamat edeneb. Praeguseks, nagu te juba teate, on valmis kõik neli illustratsiooni ja muinasjutud tõlgitud. Tekstid on on veel toimetama, aga ma saan oma tõlgist tuttavaga kokku juba järgmine nädalavahetus. Mu ema on alustanud ka raamatu kokku panemise ja küljendamisega. Me oleme välja valinud sobivad kirjastiilid teksti ja pealkirjade tarvis, mis võttis palju rohkem aega, kui ma oodata oskasin ning samuti oleme tegelenud raamatu üldkujundusega. Kõik pildid on juba töödeldud ja varsti  peaks ka esikaane kujundus täielikult valmis saama.

Hooandjas on projekt edukalt lõppenud ja koguni 123 protsenti vajalikkust summast on käes. Olen väga tänulik kõigile oma hooandjatele ning peagi võtan nendega ühendust.

Kavatsen õige pea hakata kirjutama järgmist ajaloolist ülevaadet, seekord arvatavasti "Punamütsikese" muinasjutust.

Praeguse seisuga peaks raamat trükki minema veebruari lõppuks ning ma olen väga elevil.

Kes on kauneim kogu maal?

"Kord ammu külmal  kesktalvel, kui lumehelbed langesid taevast nagu suled, istus kaunis kuninganna mustast eebenipuust raamidega akna all ja õmbles... "

Lumivalgeke on olnud mu lemmik muinasjutt sellest ajast saati, kui ma igavusest õhutatuna raamaturiiuli juurde astusin ja ühe õhukese, tumesiniste kaantega, üpriski kulunud välimusega raamatu avastasin. Tollal ma lugeda ei osanud, aga kaunis neidis eebenimustade juustega, lumivalge nahaga ja veripunaste huultega oli mind võlunud kogu järgnevaks eluks.

Muinasjutt, mida me tänapäeval teame "Lumivalgekese" nime all on vägagi vana. Lugusid, mis räägivad kaunist neidisest, keda terroriseerib teine kadedust tundev naine ning, kes lõppuks päästetakse õilsa printsi või kuninga käe läbi, esineb igal pool üle maailma. Selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et "konkureeriva teise naise" probleem on vägagi tõsieluline ning tõsieluliste kogemuste lisamine jutuvestmisesse on üsnagi tõenäoline.

Esimene sellise sisuga muinasjutt jõudis raamatukaante vahele aastal 1634 tänu Giambattista Basile'le. Muinaslugu ilmus kogumikus "Pentamerone" ja kandis nime "Noor ori". See lugu räägib tüdrukust, kelle nimi on Lisa ning needuse läbi, mille lausus haldjas, sureb ta seitsme aastaselt. Surma põhjuseks on juustesse jäänud kamm. Muserdatud ema asetab ta seitsmesse kristallkirstu (Grimmide versioonis  asetavad Lumivalgekese kristallkirstu seitse päkapikku) ja lukustab ta kambrisse. Ent Lisa tädi avastab lukustatud kambri ja seal oleva neidise. Muutudes kadedaks Lisa kauni välimuse üle sikutab tädi teda juustest ja kamm kukub välja. Neiu ärgates võtab tädi ta oma orjaks. Lõpuks päästab Lisa ta onu, kes neidisele ka  väärika elukaaslase leiab.

Järgmine sisuliselt sarnane kirjandusteos on Indoneesiast pärit luuletus, mis arvatavasti loodi 1750. aastal. Luuletust tuntakse nime all "Syair Bidasari" ja see pajatab loo printsess Bidasarist, keda väärkohtleb kuninganna, varastades neiu kuldkala. Kuldkalast eraldatuna langeb Bidasari surma- taolisse unne. See versioon on ka esimene lugu,  kus kuninganna alustab küsitlemist selle üle, kes on kauneim. Samuti on loos ka kuninganna teenrid- duangid, kelle halastus Bidasari päästab, mis on juba väga sarnane meile tuntud jahimehega. Paksus metsas asuvat majakest asendab keset kõrbe kõrguv palee. Bidasari ärkab uuesti ellu, kui tema juurde jõuab kuldkala ning ka siin saab tõmmata paralleele  Lumivalgekesega, kes ärkas tänu õuna tüki eemaldamisele.
Kahest eelnevalt mainitud kirjandusteosest hoolimata on aga ka spekuleeritud, et "Lumivalgekese" inspiratsiooniks olid päriselulised isikud. Üks selliseid isikuid võib olla Margarete von Waldeck, kes elas 16.sajandi keskel põhja-lääne Saksamaal väikeses kaevanduslinnas. Legend räägib, et pärast oma isa uue naisega probleemidesse sattumist läks Margarete Brüsselisse, kus ta pälvis Hispaania kuninga Philip II tähelepanu. Ent see liit loeti  ebasobivaks ning kuulujutud väidavad, et Margarete mürgitati. Margarete von Waldeck suri kahekümne ühe aastaselt. Tema muinasjutule õnnelikku lõppu ei saabunudki.
 Teiseks võimalikuks ajalooliseks isikuks, kes võis olla "Lumivalgekese" muinasjutu inspiratsiooniks, on lahke ja kaunis Maria Sophia Margaretha Catharina von Erthal. Maria  sündis aastal 1729, nii et ta ai saanud olla muinasjuttude "Noor ori" ja "Bidasari" algallikaks, aga vendade Grimmide "Lumivalgekese" muinasjutuga langeb Maria elulugu väga hästi kokku. Ajaloolased räägivad, et Maria kasuema Claudia Elizabeth von Erthal oli väga rõhuv naine, kes soosis oma lihaseid lapsi rohkem kui Mariat ja seepärast muutis tüdruku elu vägagi masendavaks. Nende kodu, suur loss, asus tihedalt metsa kasvanud Lohri piirkonnas, mis oli väga lähedal selle piirkonna klaasitööstusele. Lohris valmistatud peeglid oli nii kõrge kvaliteediga ja nii veatud, et inimestele oli tavaks öelda, et need peeglid "räägivad alati tõde".
Maria isa- Prints Philip, kinkis oma uule naisele ühe sellise peegli ning see  objekt, mis on arvatavasti olnud inspiratsiooniks Vendade Grimmide rääkivale peeglile, on säilinud tänapäevani ning seda saab vaadata Saksamaal von Erthali lossis, millest on nüüdseks saanud muuseum.
Lohri piirkonnas oli seitse mäge, millest enamikes toimus kaevandamine. Kaheksateistkümnenda sajandi keskel olid kaevandustunnelid väga madalad ja kitsad, nii et ainult väiksemad kaevurid või lapsed said sellistes oludes töödata. Vendade Grimmide muinasjutus olid kaevauriteks päkapikud, aga sakaskeelne sõna "männlein" tähendab otsetõlkes tegelikult "väike mees".

Peegel von Erthali lossi muuseumist, mida peetakse Vendade Grimmide muinasjutu "Lumivalgeke" rääkiva peegli inspiratsiooniks. (Scherer, 2016)

Vendade Grimmide "Kinder- und Hausmärchen" ehk "Laste ja pere jutud" ilmus aastal 1812 ja sisaldas muinasjuttu "Lumivalgeke". See on esimene versioon meile tuntud muinasjutust, kuid siiski on sellel erinevusi tänapäeva jõudnud versiooniga.

Võib-olla kõige jahmatavam erinevus on tõsiasi, et 1812 aasta versioonis ei surnud Lumivalgekese ema sünnitusel ning kuningas ei võtnud endale uut õelat naist. See oli Lumivalgekese enda ema, kes tütre välimuse üle kadedaks muutus ja lõpuks jahimehel ta ära tappa käskis öeldes, et toodagu talle Lumivalgekese kopsud ja maks. Edasine sündmuste käik on säilinud tänapäevani muutumatult. Jahimees halastas Lumivalgekesele ja tüdruk jooksis ära sügavale metsa, kus ta avastas seitsme pöialpoisi majakese ja jäi sinna varjule. Peagi avastas Kuninganna tänu peeglile, et Lumivalgeke on elus ja hakkas plaanima, kuidas tüdruku elule lõpp teha. Lõpuks otsustas ta ennast ära maskeerida kaubitsejaks ning läks Lumivalgekesele pihikupaelu müüma. Naiivne tüdruk lasi naisel oma pihikut  kohendada, aga kuninganna tõmbas paelu nii kõvasti, et Lumivalgeke ei saanud hingata. Kuninganna plaan kukkus aga läbi, kuna pöialpoisid lõikasid pihikupaelad läbi ja Lumivalgeke ärkas ellu. Järgmine kord kasutas kuninganna mürgist kammi, ent ka see katse kukkus läbi, kuid kolmandal ja viimasel korra valmistas naine mürgise õuna ning siis päkapikud enam Lumivalgekest äratada ei suutnud. Nad asetasid ta kristallkirstu ning siis ilmus välja prints, kes nähes kaunist neidist, ära armus. 

Alles edasises osas hakkab ilmuma jälle erinevusi. Nimelt ei kuku Lumivalgekesel õunatükk suust välja selle peale, et üks teenritest kirstu tassides komistab, vaid Prints viib Lumivalgekese kirstuga oma lossi, kus ta laseb alati kirstu kaasas kanda, kuhu iganes ta läheb. Üks teenritest vihastab selle tassimise peale ning tirib Lumivalgekese kirstust välja ja lööb neidist ning selle peale tuleb õunatükk Lumivalgekese kurgust välja. 

Lumivalgeke ja Prints abielluvad ning ka kuninganna kutsutakse pulma. Kohale jõudes ootavad teda aga paar hõõguvaid rauast kingi, milles ta peab tantsima kuni sureb.

1819 aastal välja antud kordustrükkis on juba enamik ebameeldivamaid asju välja jäetud ja jutt lastesõbralikumaks tehtud.

Tänapäeval ongi kuulsaks saanud Vendade Grimmide "Lumivalgeke", aga sarnase sisuga muinasjutte on levinud üle kogu Euroopa.  Kreekast on pärit lugu "Myrsina", kus päike kuulutab kolm korda, et noorim õde on kõige kaunim, mis põhjustab teistes õdedes kadedust. "Nourie Hadig" on Armeenia muinasjutt, kus ema küsib kuult:"Kes on kauneim kogu maal?". Eepilises India luuletuses "Padmavati" küsib kuninganna tõde rääkivalt papagoilt: "Kes on kaunim, kas mina või Padmavati?". Albaaniast pärit loos, mille on üles kirjutanud Johann Georg von Hahn elab peategelane neljakümne draakoni seltsis ja ta une põhjustas sõrmus. Loo lõppus saab peategelane nõuande kuninganna tappa, et ta saaks siis ise tema kohale asuda. Keltide muinasjutus "Kuldpuu ja hõbepuu"  on tõe rääkijaks forell, selle loo puhul ei plaani peategelase hävitamist ta ema ning neiu vaenlaseks on hoopis niinimetatud konkureeriv naine.
"Lumivalgekese" muinasjutt omakorda on inspireerinud ka paljusid teoseid tänapäeval ning näib, et selle muinasjutu vägi on lõputu. See lugu on tõlgitud pea kõigisse keeltesse üle maailma ning kaua armastatud muinasjutt on kallis ka nooremale pealekasvavale põlvkonnale. Loodetavasti jääb see kaunis muinaslugu meiega veel pikaks  ajaks.


Kasutatud kirjandus:

Carruthers, Amelia. (2015). Snow White – And other Examples of Jealousy Unrewarded. Warwickshire: Pook Press

Snow White. Wikipedia. Loetud 27.01.2016 addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Snow_White

Thompson, Christa. (31.07.2014) Explore the Real Snow White Destinations in Germany. The fairy tale traveler. Loetud addressil http://thefairytaletraveler.com/2014/07/31/explore-real-snow-white-destinations-germany/ (27.01.2016).

Üks lugu, mis ootas jutustamist...

 "Kunagi ammu, ammu, oli üks tüdruk, oli üks poiss, oli üks vaene naine, kes tahtis, oli üks kuninganna, kes ei saanud, oli üks nõid, kes elas, oli üks roheline konn, kes istus, oli üks troll, üks puu, üks karu, üks säravate silmadega lind, kes teadis, üks haldjas, kes oli kaotanud, üks laps, kes oli leidnud, üks sisalik, kes oli teinud, üks printsess, kes oli lõhkunud, oli üks lugu, mis ootas jutustamist. Kuula. Tuul on rääkimas..." (Terri Windling).

Muinasjutud on sama vanad, kui inimkond. Nad ei pruukinud kanda just muinasjutu nime, ent olemas olid nad siiski. Muinaslood on eksisteerinud nõnda kaua just sellepärast, et me vajame neid. Me vajame veidike maagiat, me vajame õpetust ja hingekostust ning just seda meile muinasjutud lahkelt jagavad.

Kui proovida muinasjutu olemust ja tähendust kuidagi sõnadesse panna, siis võiks öelda, et tegu on lühemapoolse jutuga, milles tegutsevad enneolematud tegelased, nagu trollid, haldjad, nõiad, libahundid, merineitsid, päkapikud, hiiglased ja nõnda edasi. Nendes lugudes on palju maagilisi esemeid, üleloomulike võimetega olendeid ja uskumatuid imesid võib juhtuda ööl ja päeval. Muinaslood on üpriski sarnased teiste rahvajuttudega nagu müüdid, legendid, muistendid, mõistujutud ja eeposed, ent enamasti pole nad nii seotud  kindlate kohtade, religiooni, sündmuste ja inimestega. Muinasjuttude tegevused leiavad pigem aset kusagil kaugel-kaugel, ammu aega tagasi, mitte reaalsuses.

Muinasjuttude ajalugu on  raske uurida, sest saadaval on ainult kirjalikud allikad, aga isegi need pakuvad rohkelt avastamist. Siiski on kindlalt teada, et muinasjutud on eksisteerinud tuhandeid aastaid, ehk küll mitte kindla žarnina.  Enamikud tänapäeva muinaslood on kujunenud sajandite tagustest jutustudest, mis on levinud mitmesuguste variatsioonidena eri kultuurides üle kogu maa. On kaks teooriat proovimaks seletada, miks on väga sarnase sisuga muinasjutte eri kontinetidel. Esimene teooria väidab, et kusagil loodi üks algne versioon, mis siis sajanditega levis üle kogu maa. Teise teooria puhul peetakse sarnase sisuga muinasjuttude põhjuseks seda, et nendes lugudes käsitletavad teemad olid inimeste  eluliste kogemuste põhjal jutustatud ja seega võisid tekkida täiesti iseseisvana eraldi kohtades. Kõige tõenäolisem on  mõnema teooria esinemine koos.
Muinasjuttude žanrina liigitamine sai arvatavasti alguse renensanssi aja kirjanike poolt nagu Giovanni Francesco Straparola ja Giambattista Basile. Aja kulgedes tegelesid selle žanri käsitlemisega  edasi muinasjuttude kogujad nagu Charles Perrault ja Vennad Grimmid.
Eriti populaarseks muutusidki muinaslood 17. sajandil prantsuse aadlike hulgas ning seda suuresti tänu Charles Perrault'i tööle. Perrault kirjutas üles, kohendas ning tõi kaante vahele tosinkond muinasjuttu, nende hulgas "Uinuv kaunitar", "Tuhkatriinu", "Sinihabe", "Punamütsike" ja "Saabastega kass".
Charles Perrault'i alustatut jätkasid Vennad Grimmid, kes on arvatvasti ühed tuntumad folkloristid tänapäevani.  Jacob ja Wilhelm Grimm mitte ainult ei proovinud oma üleskirjutamisel säilitada juttude sisu ja tegelasi, vaid ka viisi, kuidas lugu jutustati. Ent siin tuleks arvestada, et kogutud muinasjutud ei ole mitte päris lihtrahva jutustused, vaid pigem kõrgklassi visioon sellest, missugune muinaslugude jutustamine alamklassides välja võis näha. Siiski tuleb Grimmide töö eest väga tänulik olla. Nende tuntumad jutud on "Hans ja Grete", "Lumivalgeke", "Rumpelstilskin" ja "Rapunzel",mis on pärit kogumikust "Laste - ja pere jutud". Vendade Grimmide töö ärgitas ka paljusi teisi koguma ja üles kirjutama oma kodumaa muinaslugusid, nagu näiteks norralast Peter Christen Asbjørnseni, venelast Alexander  Afanasyevi ja inglast Joseph Jacobsit.
Taani kirjanik Hans Christian Andersen on tuntud oma ilukirjanduslike muinasjuttude poolest. Andersen kasutas vanade juttude  motiive ja sisu  ning lõi nendest uued lood. Tema tuntumad kirjutised on "Väike merineitsi", "Pöial-Liisi", "Inetu pardipoeg" ja "Keisri uued rõivad".
Ka tänapäeval on jätkatud muinasjuttude kirjutamise traditsiooni ning veelgi värvikamaks on muinaslugude maailma muudetud erinevate muganduste ja sisuarendustega. Paljud lood on toodud kinoekraanile ning huvitavad kohandused raamatulehtedele. Seepärast võibki öelda, muinasjuttude vestmine ei ole väljasurnud, see on vägagi olemas, lihtsalt hoopis teistsugusel kujul. Minu loovtöö eesmärk ei ole näidata, millised olid "õiged" muinasjutud, sest sellist asja ei ole olemas, vaid näidata, millised olid muinasjutud siis, kui nad esimest korda paberile jõudsid, et meil oleks võimalus võrrelda neid lugudega, mis on läbi pika teekonna tänasesse päeva jõudnud. Nõndaviisi on võimalik hinnata, kuidas maailm ja inimesed ajaga muutunud on. Iga kord, kui inimkond teeb sammu edasi, muudame me alateadlikult ka lugusid, mida me endaga kaasas kanname. Muinaslood muutuvad ajaga, see ongi nende ellujäämis saladus.


Kasutatud kirjandus:

Carruthers, Amelia.(2015). Sleeping Beauty – And Other Tales of Slumbering Princesses. Warwickshire: Pook Press

Fairy tale. Wikipedia. Loetud 17.01.2016 aadressil https://en.wikipedia.org/wiki/Fairy_tale

Esikaane raam

Head uut aastat! On olnud väga tegusad pühad ja saan rõõmuga teatada, et kõik neli raamatule vaja- minevat illustratsiooni on valmis. Esikaane valmimine tuli mulle endalegi kuidagi ootamatult. Sain raami valmis ja hakkasin mõtlema, mida pealkirjaga teha, aga pärast arutelu emaga jõudsime järeldusele, et kõige parem on kõik tekstid arvutis teha.

Preagu on mul vaja veel "Uinuva kaunitari" muinasjutt ära tõlkida. Tegin sellega eile algus, aga see osutus üpriski keeruliseks, kuna selle teksti tõlkimiseks ei ole mul abimaterjale. Sellepärast läks mul umbes tund aega puhtalt selle peale, et aru saada, kuidas töötab kedervars ja millega täpselt Talia ennast siis torkas. Ent katsumused muudavadki elu huvitavamaks ja nüüd ole ma kindlasti kedervarte kohapealt palju targem.

Pärast esikaane lõppetamist tekkis mul järsku nii palju vaba aega, millega ma mida peale ei osanud hakkata. Olen juba vahepeal nii ära harjunud, et mul kusagil alati mingi pilt, mis vajab edasi joonistamist.

Kuldne taust, mille ma otsustasin teha on tuttavate käest väga head tagasiside saanud

Ma kavatsesin esialgu esikaane raamis kasutada kõigi tesite illustratsioonide raamide mustreid, aga lõppuks disainisin esikaane eraldi raami.

Tegin ühe pildi lähemalt, et mustrit oleks paremini näha. Kasutasin mustris veidike roosi meenutavat lille, mis arvatavasti päriselt ei eksisteeri.

Ma juba kujutan ette, kui ilus see raamat välja hakkab nägema.

Kaalusin ümarkaare kuldseks värvimist, aga lõpuks jõudsin otsusele, et see võib hakata pealkirja segama.

Igati väga uhke.

Pildid on nüüd vaja sisse skännida, siis  saab alustada nende töötlemist, aga selle jaoks on vajalik A3 skännerit, sest need pildid on veidi suuremad, kui A4.