Kauneid unenägusid

"Uinuv kaunitar"- üks kaunemaid ja helgemaid muinasjutte tänapäeval. Mis võiks olla veel romantilisem ja hingeliigutavam, kui suudlus, mis murrab needuse? Mis võiks olla veel maagilisem, kui leida kesk sügavat metsa kaunis neidis, kes tukub sügavas unes? Eks ta olegi omajagu ilus ja prooseline, aga nagu ma olen varem juba mitu korda sõnanud, muinasjutud muutuvad ajas vastavalt inimeste väärtustele ja hinnangutele. Seepärast pole arvatavasti vaja imestada, et ka "Uinuva kaunitari" muinasjutt on aja jooksul korralikult muutunud.

Mõte lapsest, kellel lausub sünnist saati needus ja kes on seepärast omaenda heaolu tõttu igaveseks ümbritsevast maailmast eraldatud on väga vana ja üpriski laialdaselt levinud. Samuti on ka laialt teada surmataolise une narratiiv. See esineb näiteks ka juba "Lumivalgekese" muinasjutus. Vähe on aga neid lugusi, mis ainuüksi sellele keskenduvad.Üks esimesi sisuliselt sarnseid jutte- "Hukule määratud prints"- on pärit Egiptusest ja räägib, kuidas jumalanna Hathor saabud ühe Egiptuse kuninganna sünnitusvoodile ja ennustab, et ta last ohustab tulevikus kas krokodill, madu või koer. Seepeale ehitab kuningas kesk kõrbe uhke palee ja saadab oma poja sinna, lootes, et ehk seal miski teda ei ohusta. Jutu lõpp on kahjuks teadmata, kuna papüürusrull, millel teksti lõpp asus, on hävinud või siis kadunud. Seepärast jääbki välja selgitamata, kas prints pääses oma saatuse käest või mitte.

"Uinuva kaunitari" muinasjutt võib sisaldada ka mõjutusi 13.sajandist pärit "Völsunga saagast", kus on lugu magavast Brynhildist. Brynhild oli kuninga tütar ning ta oli kuulus oma ilu ja tarkuse tõttu, aga keda karistati igavese unega, kuna ta vihastas välja Odini - Asgardi valitseja. Brynhildi läheb otsima jutu kangelane Sigurd.

Järgmine lugu, mida peetakse "Uinuva kaunitariga" seotuks on romaan "Perceforest", mis pärineb 14. sajandist. See lugu algab Zellandine sünniga, kuhu on kutsutud kolm jumalannat Lucina, Themis ja Venus. Lucina ja Venus soovivad lapele kõike head, aga Themis lasub needuse, mille läbi Zellandine langeb surma taolisse unne, kui ta torkab ennast linakiuga. Kui Zellandine armuke Troylus leiab oma kallima teadvusetult sügavas unes ei suuda ta ennas taltsutada ja heidab temaga ühte ning pärast lahkub, jättes endast maha sõrmuse. Üheksa kuu pärast sünnitab Zelladine teadvusetult poja, kes lõpuks ema sõrmest linakiu välja imeb, mis needuse murrab.

 See lugu on juba väga sarnane esimese täispika "Uinuva kaunitari" muinasjutuga, mille pani kirja Giambattista Basile. Muinasjutt ilmus kogumikus "Lugude lugu" ehk "Pentaremone" ja kandis nime "Päike, Kuu ja Talia". Sellesgi loos langeb peategelane Talia sügavasse unne lina pinnu tõttu, kuigi seda mitte mõne needuse tõttu. Selles versioonis puuduvad igasugused haldjate, jumalannade ja nõidade tegelaskujud üldse, mis on üpriski üllatav, kuna kõigis teistes versioonides on nad alati olnud. Magav Talia lukustatakse lossis, kuni üks päev jahti pidav kuningas ta avastab. Neiu ilust haaratuna magab ta Taliaga ja lahkub siis, minnes tagasi oma kuningriiki, kus teda ootab ta abikaasa. Üheksa kuu pärast sünnitab Talia aga kaks last- Päikse ja Kuu ning peagi saab kuningas teada, et Talia on ärganud ja naaseb neidise juurde. Koos veedavad nad mitu päeva ja armuvad sügavalt ent, siis peab kuningas tagasi oma koju minema. Kuninganna saab aga teada, et kuningal on armuke ja tahab seepeale kätte maksta. Kuninganna kavatseb seda teha Kuningale Talia laste sissesöötmisega. See ebaõnnestub, kuna kokk päästab lapsed. Järgmiseks tahab kuninganna Talia tuleriidal põletada ent õnneks saab kuningas enne toimuvale jaole ja päästab Talia. Kuninganna hukatakse tuleriidal ning Talia ja kuningas elavad õnnelikult elupäevade lõpuni.

Nagu võis tähele panna,  on see lugu palju pikem, kui tänapäeval teada "Uinuv kaunitar", kuna siia lisandub juurde õela kuninganna tegelaskuju. Samuti ei esine varasemates versioonides needust murdvat suudlust. Kõikvõimas suudlus ongi tegelikult pigem uue aja trend, mida esineb palju Disney filmides ja uuemates muinasjuttudes.

Perrault'i versiooni "Uinuv kaunitar kesk metsa" võib pigem pidada auväärseks kummarduseks Basile poole. Muinasjutu sisu on muudetud veidike leebemaks. Uinuv kaunitar, kellel selles loos puudub nimi, ärkab kuningapoja suudluse peale. Ent siiski on alles jäänud kuri inimsööjast kuninganna, kes küll selles loos on printsi ema. Perrault'i muinasjutu puhul on väga hästi aru saada, et muinasjutt on kahes osas. Esimene osa, kus printsess vajub sügavasse unne ja saab siis päästetud printsi poolt, kellega ta salaja abiellub ja lapsed saab ning teine osa, kus prints ja Uinuv kaunitar peavad tegelema inimsööjast kuningannaga. Mõned õpetlased arvavad, et algselt oligi tegu kahe eraldi muinasjutuga. Samuti on pilku köitev tõsiasi, et Perrault nimetas Uinuva kaunitari lapsed Koiduks ja Päevaks, millel on kindlasti oma seos nimedega Päike ja Kuu Basile muinasjutus. Perrault'i muinasjuttu võib olla mõjutanud ka Kreeka mütoloogia, sest kingitused, mis haldjad printsessile jagavad - ilu, mõistus, graatsia, lauluoskus ja musikaalsus on ka kingid, mida Kreeka mütoloogia kolm graatsiat jagasid.

Arvatavasti kõige leebema sisuga "Uinuva kaunitari" versioon, mis on tänapäeval kõige populaarsemaks saanud ongi Vendade Grimmide "Okasroosike". Muinaslugu lõpeb suudlusega, mis äratab printsessi unest ning järgnevat kurja kuninganna osa seal ei olegi. Ainuke seik, mis sisaldas vägivalda on kirjeldus eelnevalt lossi tungida püüdnud printside kohta, kes takerdusid okkasvõssa ja surid. Grimmid tõid muinasjuttu ka ennustava konna tegelaskuju, keda varasemates versioonides pole esinenud.
Tänapäeval on "Uinuva kaunitari" muinasjutt väga paljuski oma olemuse säilitanud, olles ikka veel täis müstikat ja maagiat. Miski selles muinasjutus on inimesi juba läbi aegade paelunud ning see miski pole kadunud. Tänapäeval on "Uinuva kaunitari" muinasjutust tehtud filme ja uudseid raamatuid ning loodetavasti ei kao see kaunis muinasjutt meie kirjanduse varalaekast veel niipea.



 Kasutaud kirjandus:

Sleeping Beauty. Wikipedia. Loetud addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Sleeping_Beauty (08.02.2016).

Carruthers, Amelia.(2015). Sleeping Beauty – And Other Tales of Slumbering Princesses. Warwickshire: Pook Press

 O'Brien, A. The Origins of Sleeping Beauty. Three Versions of Sleeping Beauty. Loetud addressil http://www.latrobe.edu.au/childlit/Scholarship/SBPresentation/index.html (08.02.2016).

Kristin. (25.07.2013) Perceforest: an early Sleeping Beauty. Tales of Faerie. Loetud addressil http://talesoffaerie.blogspot.com.ee/2013/07/perceforest-early-sleeping-beauty.html (08.02.2016).

Hunti tuleb karta

" Punamütsike" on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Muinaslugu on levinud eri kontinentidel ning on kergesti edasi jutustatav oma lihtsa sisu tõttu. Muinasjutu kohta on "Punamütsike" üpriski noor, esimene Charles Perrualt'i poolt kirjapandud versioon on pärit alles17. sajandist. See kandis nime "Le Petit Chaperon Rouge" ehk "Väike Punamütsike". 19. sajandil ilmus ka juba veidike sisuliselt muudetud Vendade Grimmide versioon.

Hoolimata kahest esimesest kirjalikust versioonist on folkloristid arutanud ka võimalust, et "Punamütsikese" muinasjutt on inspireeritud palju varasematest lugudest. Ahnitseva koletise kõhust elusana pääsemine on esinenud näiteks Biibli loos "Johan ja vaal" ja samuti jutustuses pühak Margaretast, kes tuli elusana välja lohe kõhust. Muinasjutu otsesestemaks algallikateks võib lugeda Prantsuse ja Itaalia muinaslugusid, mida tähendati üles 10. ja 14. sajandil ja millest kahjuks väga vähesed on täielikult üles kirjutatud.  Küll on üles märgitud Prantsuse folkloristi Achille Millieni poolt üks Itaaliast pärit versioon nimega "La finta nonna" ehk "Vale vanaema". Selle loo peamiseks mõtteks oli noori hoiatad metsas uitamise ja hundiga kohtumise eest.
Lugu algab sarnaselt tänapäeva versioonile tüdrukuga, kes on minemas vanaema juurde, ent kohtab teel hunti, kes siis pärib Punamütsikese minekute ja tulekute kohta ning asub siis ise vanaema poole teele. Kohale jõudes ei söö hunt vanaema ära vaid paneb ta liha panipaika ja vere anumaga riiuli peale. Kui Punamütsike majakesse jõuab pakub hunt lahkelt, et tüdruk liha sööks ja "veini" jooks. Pärast laseb hunt tüdrukul lahti riietuda ning kui Punamütsike küsib, mida riietega teha, käsib hunt need tulle visata. See peale küsibki Punamütsike rea küsimusi, mis lõpuks viivad mõistmiseni, et tegu pole vanaemaga. Viimaseks küsib ta aga, kas ta võib vetsu minna ning majast lahkudes jookseb ta minema ja pääseb nõnda hundi küüsist.
Hoolimata selle loo sarnasust "Punamütsikese" muinasjutule on spekuleeritud, et muinaslugu on pärit palju kaugematest maailma nurkades. Näiteks võib tuua Hiinas Quingi dünastia ajal levinud muinasjuttu "Vanatädi ja tiiger", mille eri variandid olid üpris populaarsed. Nendest variantides teeskleb kas tiiger või panter peategelase vanatädi või vanaema ja terroriseerib nõndaviisi kangelast. Üks "Punamütsikese" muinasjutule sarnane lugu on pärit Põhja-Aafrikast,  Kabylia piirkonnast. Seal on lugulaulu peategelaseks tüdruk, kes läheb oma isale külla, et isa aru saaks, kes külla tuleb pidi tüdruk oma käevõrusid kõlistama.
Varsemad variandid erinevadki tänapäeval populaarseks saanud  versioonist  enamjaolt samadel põhjustel. Esiteks võib nendes lugudes hunti asendada koletis, libahunt, tiiger või mõni muu tegelane ning võib esineda ka vihjeid kannibalismile, mis hiljem juba kadus. Kõige tähelepanuväärsem võibki olla tõsiasi, et nendes lugudes pääseb peategelane ilma igasuguse abita.
Arvatakse, et muinaslugu võisid inspireerida ka keskajal toimuvad libahundi jahid. Eriliselt tähelepanu on köitnud Peter Stumppi juhtum, mille puhul on tegu vägagi veriste ja jõhkrate kuritegude jadaga. Tegu on ühe kuulsaima libahundi juhtumiga ajaloos, kus Stumppi süüdisdati kannibalismis ja rohketes mõrvades. Kui mõrtsukas veel vabaduses oli, tavtses ta metsades või mujal varjulistes kohtades noori lapsi kinni püüda ja terroriseerida. Seepärast manitseti lapsi ägedalt mitte võõrastega rääkima ja mitte üksinda ringi uitama.
Mõned õpetlased on pidanud "Punamütsikese" muinasjutu inspiratsiooniks luga "Hunt lambanahas", mis ilmus raamatus "Aesopi valmid". Tegu on Antiikses Kreekas aastatel 620 kuni 560 elanud elanud jutuvestja valmi kogumikuga. Selles valmikus maskeerib hunt ennast leitud lambanaha abil lambaks, sest nõnda on kergem saaki jahtida. Ent ühel õhtul tuleb karjus lammast tapma, aga lööb selle asemel hoopis hundi maha.
1697. aastal ilmust esimene versioon meile teada "Punamütsikesest", kus esines ka esmakordselt punane müts. Muinasjutu autoriks oli Charles Perrault. Lugu räägib tüdrukust, kes läheb oma vanaema poole, ent tee peal kohtab hunti. Hunt pärib, kuhu tüdruk minemas on ning teada saades, et tüdruku on oma vanaema poole minemas, meelitab ta tüdrukut teist teed pidi minema ja vanaemale lilli korjama. Tüdruk jäi nõusse ning sama ajal, kui tütarlaps majakese poole kulges jooksis hunt suure kiiruga vanae ma juurde ning majakesse jõudes sõi vanaema ära. Kui Punamütsike majakesse jõuab teeskleb Hunt, et ta on vanaema ja kutsub Punamütsikese majja. Sisenedes kutsub hunt tüdruku enda kõrvale sängi, hundi kõrvale heites märkab Punamütsike, et vanaema kuidagi imelik välja näeb ja alustab pärimist. Lõpuks viivad tüdruku küsimised, aga selleni, et hunt Punamütsikese ära sööb. Nõnda viisi lõpeb muinasjutt ning lõppu on lisatud veel autori moraal, mis käsib korralikel heast sugupuust pärit tüdrukutel alati võõraste meessoo esindajate ümbruskonnas valvas olla ja mitte "hundi" küüsi langeda.
Perrault'i peamine eesmärk oligi aadliklassi noortele lastele kommete õpetamine ning selle saavutamiseks kirjutaski ta ümber palju rahvajutte muutes neid vajadustele vastavalt. Kuna tolle ajastu ideaal nägi naisi pigem vagade, mitte eriti arukate, sõnakuulekate ning üpriski lihtsakoelistena, siis jäi välja lõpp, kus Punamütsike oma enese arukusega ära põgeneb. Punase keebi ja mütsi motiiv on samuti väga sümboolne, kuna tol ajastul kandsid punast keepi prantsuse prostituudid. Samuti tähendas Prantsusmaal fraas "ta on näinud hunti" süütuse kaotamist.
Loo kirjutamise ajal viibis Perrault kunigas Louis XIV õukonnas ning arvatakse, et muinaslool võis olla ühendus kuninga vennaga, kes oli biseksuaalne ning kellel oli tihti kombeks panna selga naiste riideid ning minna ainult daamidele mõeldud salongidesse. Seal tavatses ta voodisse heita ning siis teisi noori daame enda seltsi meelitada, selle saavutamisel jätkas ta võrgutamist ning kui salongis ei juhtunud kedagi teist olema võis nii mõnigi õukonnadaam oma süütuse kaotada. Ent tol ajal oli süütus ainuke asi, mis noortel naistel oli ning selle kaotamine abielu väliselt oli väga traagiline, see oli lausa laastav. Ka vägistamist loeti tol ajal naise süüks, seepoolest olgu Perrault'i muinasjutt kui jõhker tahes, see peegeldes oma ajastu olustikku hästi. Noorukitel tõepoolst maksis omaenese heaolu mõttes kuulata "Punamütsikese" muinasjuttu peidetud moraali.
Perrault muutis "Punamütsikese" muinasjutu väga populaarseks. Peagi kirjutasid Vennad Grimmid oma versiooni "Punamütsikesest", millel kindlasti on oma seos Perrault'i muinasjuttuga, ent see lugu on palju helgema lõpuga, kus mõlemad - Punamütsike ja vanaema pääsevad eluga ning hoopis hunt leiab endale õnnetu lõpu. Grimmide versioon on ajapikku populaarsemaks saanud, kui Perrault'i versioon. Tuleb mainida, et kuigi kaks versiooni on sisuliselt väga sarnased on nende moraalid siiki erinevad.

Pärast Vendasi Grimme kirjutasid ka paljud teised autorid muinasjuttu ümber. Nende seas Andrew Lang, kes kirjutas juttu pealkirjaga "Väikse Kuldkeebi tõeline ajalugu", kus tüdruku päästab hundi käest ta kuldne müts.

"Punamüstikese" muinasjutt inspireerib paljusid tänase päevani. Loo tõlgendamisel leitavad erisugused moraalid muudavatki selle pealtnäha lihtsa muinasjutu nii eriliseks. Selle muinasloo võime muutuda ja kohaneda ajaga on imetlusväärne. "Punamütsike"  on kindlasti ära teeninud oma koha muinaslugude klassikute kõrval.

Kasutaud kirjandus:

Little Red Riding Hood. Wikipedia. Loetud addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Little_Red_Riding_Hood (06.02.2016).

Carruthers, Amelia. (2015). Little Red Riding Hood – And Other Girls Who Got Lost in the Woods. Warwickshire: Pook Press

Peter Stumpp. Wikipedia. Loetud addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Stumpp (06.02.2016).

(16.12.2010) Little Red Riding Hood in France. Fairy Tale Origins. Loetud addressil http://mythsweliveby.tumblr.com/tagged/Long+reads/page/2 (06.02.2016).