Raamat edeneb...

Tere jälle! Loodan, et minu kaks esimest ajaloo ülevaadet on toredad ja huvitavad olnud. Mõtlesin, et võiks teha vahelduseks ka ühe ülevaate sellest, kuidas mu raamat edeneb. Praeguseks, nagu te juba teate, on valmis kõik neli illustratsiooni ja muinasjutud tõlgitud. Tekstid on on veel toimetama, aga ma saan oma tõlgist tuttavaga kokku juba järgmine nädalavahetus. Mu ema on alustanud ka raamatu kokku panemise ja küljendamisega. Me oleme välja valinud sobivad kirjastiilid teksti ja pealkirjade tarvis, mis võttis palju rohkem aega, kui ma oodata oskasin ning samuti oleme tegelenud raamatu üldkujundusega. Kõik pildid on juba töödeldud ja varsti  peaks ka esikaane kujundus täielikult valmis saama.

Hooandjas on projekt edukalt lõppenud ja koguni 123 protsenti vajalikkust summast on käes. Olen väga tänulik kõigile oma hooandjatele ning peagi võtan nendega ühendust.

Kavatsen õige pea hakata kirjutama järgmist ajaloolist ülevaadet, seekord arvatavasti "Punamütsikese" muinasjutust.

Praeguse seisuga peaks raamat trükki minema veebruari lõppuks ning ma olen väga elevil.

Kes on kauneim kogu maal?

"Kord ammu külmal  kesktalvel, kui lumehelbed langesid taevast nagu suled, istus kaunis kuninganna mustast eebenipuust raamidega akna all ja õmbles... "

Lumivalgeke on olnud mu lemmik muinasjutt sellest ajast saati, kui ma igavusest õhutatuna raamaturiiuli juurde astusin ja ühe õhukese, tumesiniste kaantega, üpriski kulunud välimusega raamatu avastasin. Tollal ma lugeda ei osanud, aga kaunis neidis eebenimustade juustega, lumivalge nahaga ja veripunaste huultega oli mind võlunud kogu järgnevaks eluks.

Muinasjutt, mida me tänapäeval teame "Lumivalgekese" nime all on vägagi vana. Lugusid, mis räägivad kaunist neidisest, keda terroriseerib teine kadedust tundev naine ning, kes lõppuks päästetakse õilsa printsi või kuninga käe läbi, esineb igal pool üle maailma. Selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et "konkureeriva teise naise" probleem on vägagi tõsieluline ning tõsieluliste kogemuste lisamine jutuvestmisesse on üsnagi tõenäoline.

Esimene sellise sisuga muinasjutt jõudis raamatukaante vahele aastal 1634 tänu Giambattista Basile'le. Muinaslugu ilmus kogumikus "Pentamerone" ja kandis nime "Noor ori". See lugu räägib tüdrukust, kelle nimi on Lisa ning needuse läbi, mille lausus haldjas, sureb ta seitsme aastaselt. Surma põhjuseks on juustesse jäänud kamm. Muserdatud ema asetab ta seitsmesse kristallkirstu (Grimmide versioonis  asetavad Lumivalgekese kristallkirstu seitse päkapikku) ja lukustab ta kambrisse. Ent Lisa tädi avastab lukustatud kambri ja seal oleva neidise. Muutudes kadedaks Lisa kauni välimuse üle sikutab tädi teda juustest ja kamm kukub välja. Neiu ärgates võtab tädi ta oma orjaks. Lõpuks päästab Lisa ta onu, kes neidisele ka  väärika elukaaslase leiab.

Järgmine sisuliselt sarnane kirjandusteos on Indoneesiast pärit luuletus, mis arvatavasti loodi 1750. aastal. Luuletust tuntakse nime all "Syair Bidasari" ja see pajatab loo printsess Bidasarist, keda väärkohtleb kuninganna, varastades neiu kuldkala. Kuldkalast eraldatuna langeb Bidasari surma- taolisse unne. See versioon on ka esimene lugu,  kus kuninganna alustab küsitlemist selle üle, kes on kauneim. Samuti on loos ka kuninganna teenrid- duangid, kelle halastus Bidasari päästab, mis on juba väga sarnane meile tuntud jahimehega. Paksus metsas asuvat majakest asendab keset kõrbe kõrguv palee. Bidasari ärkab uuesti ellu, kui tema juurde jõuab kuldkala ning ka siin saab tõmmata paralleele  Lumivalgekesega, kes ärkas tänu õuna tüki eemaldamisele.
Kahest eelnevalt mainitud kirjandusteosest hoolimata on aga ka spekuleeritud, et "Lumivalgekese" inspiratsiooniks olid päriselulised isikud. Üks selliseid isikuid võib olla Margarete von Waldeck, kes elas 16.sajandi keskel põhja-lääne Saksamaal väikeses kaevanduslinnas. Legend räägib, et pärast oma isa uue naisega probleemidesse sattumist läks Margarete Brüsselisse, kus ta pälvis Hispaania kuninga Philip II tähelepanu. Ent see liit loeti  ebasobivaks ning kuulujutud väidavad, et Margarete mürgitati. Margarete von Waldeck suri kahekümne ühe aastaselt. Tema muinasjutule õnnelikku lõppu ei saabunudki.
 Teiseks võimalikuks ajalooliseks isikuks, kes võis olla "Lumivalgekese" muinasjutu inspiratsiooniks, on lahke ja kaunis Maria Sophia Margaretha Catharina von Erthal. Maria  sündis aastal 1729, nii et ta ai saanud olla muinasjuttude "Noor ori" ja "Bidasari" algallikaks, aga vendade Grimmide "Lumivalgekese" muinasjutuga langeb Maria elulugu väga hästi kokku. Ajaloolased räägivad, et Maria kasuema Claudia Elizabeth von Erthal oli väga rõhuv naine, kes soosis oma lihaseid lapsi rohkem kui Mariat ja seepärast muutis tüdruku elu vägagi masendavaks. Nende kodu, suur loss, asus tihedalt metsa kasvanud Lohri piirkonnas, mis oli väga lähedal selle piirkonna klaasitööstusele. Lohris valmistatud peeglid oli nii kõrge kvaliteediga ja nii veatud, et inimestele oli tavaks öelda, et need peeglid "räägivad alati tõde".
Maria isa- Prints Philip, kinkis oma uule naisele ühe sellise peegli ning see  objekt, mis on arvatavasti olnud inspiratsiooniks Vendade Grimmide rääkivale peeglile, on säilinud tänapäevani ning seda saab vaadata Saksamaal von Erthali lossis, millest on nüüdseks saanud muuseum.
Lohri piirkonnas oli seitse mäge, millest enamikes toimus kaevandamine. Kaheksateistkümnenda sajandi keskel olid kaevandustunnelid väga madalad ja kitsad, nii et ainult väiksemad kaevurid või lapsed said sellistes oludes töödata. Vendade Grimmide muinasjutus olid kaevauriteks päkapikud, aga sakaskeelne sõna "männlein" tähendab otsetõlkes tegelikult "väike mees".

Peegel von Erthali lossi muuseumist, mida peetakse Vendade Grimmide muinasjutu "Lumivalgeke" rääkiva peegli inspiratsiooniks. (Scherer, 2016)

Vendade Grimmide "Kinder- und Hausmärchen" ehk "Laste ja pere jutud" ilmus aastal 1812 ja sisaldas muinasjuttu "Lumivalgeke". See on esimene versioon meile tuntud muinasjutust, kuid siiski on sellel erinevusi tänapäeva jõudnud versiooniga.

Võib-olla kõige jahmatavam erinevus on tõsiasi, et 1812 aasta versioonis ei surnud Lumivalgekese ema sünnitusel ning kuningas ei võtnud endale uut õelat naist. See oli Lumivalgekese enda ema, kes tütre välimuse üle kadedaks muutus ja lõpuks jahimehel ta ära tappa käskis öeldes, et toodagu talle Lumivalgekese kopsud ja maks. Edasine sündmuste käik on säilinud tänapäevani muutumatult. Jahimees halastas Lumivalgekesele ja tüdruk jooksis ära sügavale metsa, kus ta avastas seitsme pöialpoisi majakese ja jäi sinna varjule. Peagi avastas Kuninganna tänu peeglile, et Lumivalgeke on elus ja hakkas plaanima, kuidas tüdruku elule lõpp teha. Lõpuks otsustas ta ennast ära maskeerida kaubitsejaks ning läks Lumivalgekesele pihikupaelu müüma. Naiivne tüdruk lasi naisel oma pihikut  kohendada, aga kuninganna tõmbas paelu nii kõvasti, et Lumivalgeke ei saanud hingata. Kuninganna plaan kukkus aga läbi, kuna pöialpoisid lõikasid pihikupaelad läbi ja Lumivalgeke ärkas ellu. Järgmine kord kasutas kuninganna mürgist kammi, ent ka see katse kukkus läbi, kuid kolmandal ja viimasel korra valmistas naine mürgise õuna ning siis päkapikud enam Lumivalgekest äratada ei suutnud. Nad asetasid ta kristallkirstu ning siis ilmus välja prints, kes nähes kaunist neidist, ära armus. 

Alles edasises osas hakkab ilmuma jälle erinevusi. Nimelt ei kuku Lumivalgekesel õunatükk suust välja selle peale, et üks teenritest kirstu tassides komistab, vaid Prints viib Lumivalgekese kirstuga oma lossi, kus ta laseb alati kirstu kaasas kanda, kuhu iganes ta läheb. Üks teenritest vihastab selle tassimise peale ning tirib Lumivalgekese kirstust välja ja lööb neidist ning selle peale tuleb õunatükk Lumivalgekese kurgust välja. 

Lumivalgeke ja Prints abielluvad ning ka kuninganna kutsutakse pulma. Kohale jõudes ootavad teda aga paar hõõguvaid rauast kingi, milles ta peab tantsima kuni sureb.

1819 aastal välja antud kordustrükkis on juba enamik ebameeldivamaid asju välja jäetud ja jutt lastesõbralikumaks tehtud.

Tänapäeval ongi kuulsaks saanud Vendade Grimmide "Lumivalgeke", aga sarnase sisuga muinasjutte on levinud üle kogu Euroopa.  Kreekast on pärit lugu "Myrsina", kus päike kuulutab kolm korda, et noorim õde on kõige kaunim, mis põhjustab teistes õdedes kadedust. "Nourie Hadig" on Armeenia muinasjutt, kus ema küsib kuult:"Kes on kauneim kogu maal?". Eepilises India luuletuses "Padmavati" küsib kuninganna tõde rääkivalt papagoilt: "Kes on kaunim, kas mina või Padmavati?". Albaaniast pärit loos, mille on üles kirjutanud Johann Georg von Hahn elab peategelane neljakümne draakoni seltsis ja ta une põhjustas sõrmus. Loo lõppus saab peategelane nõuande kuninganna tappa, et ta saaks siis ise tema kohale asuda. Keltide muinasjutus "Kuldpuu ja hõbepuu"  on tõe rääkijaks forell, selle loo puhul ei plaani peategelase hävitamist ta ema ning neiu vaenlaseks on hoopis niinimetatud konkureeriv naine.
"Lumivalgekese" muinasjutt omakorda on inspireerinud ka paljusid teoseid tänapäeval ning näib, et selle muinasjutu vägi on lõputu. See lugu on tõlgitud pea kõigisse keeltesse üle maailma ning kaua armastatud muinasjutt on kallis ka nooremale pealekasvavale põlvkonnale. Loodetavasti jääb see kaunis muinaslugu meiega veel pikaks  ajaks.


Kasutatud kirjandus:

Carruthers, Amelia. (2015). Snow White – And other Examples of Jealousy Unrewarded. Warwickshire: Pook Press

Snow White. Wikipedia. Loetud 27.01.2016 addressil https://en.wikipedia.org/wiki/Snow_White

Thompson, Christa. (31.07.2014) Explore the Real Snow White Destinations in Germany. The fairy tale traveler. Loetud addressil http://thefairytaletraveler.com/2014/07/31/explore-real-snow-white-destinations-germany/ (27.01.2016).

Üks lugu, mis ootas jutustamist...

 "Kunagi ammu, ammu, oli üks tüdruk, oli üks poiss, oli üks vaene naine, kes tahtis, oli üks kuninganna, kes ei saanud, oli üks nõid, kes elas, oli üks roheline konn, kes istus, oli üks troll, üks puu, üks karu, üks säravate silmadega lind, kes teadis, üks haldjas, kes oli kaotanud, üks laps, kes oli leidnud, üks sisalik, kes oli teinud, üks printsess, kes oli lõhkunud, oli üks lugu, mis ootas jutustamist. Kuula. Tuul on rääkimas..." (Terri Windling).

Muinasjutud on sama vanad, kui inimkond. Nad ei pruukinud kanda just muinasjutu nime, ent olemas olid nad siiski. Muinaslood on eksisteerinud nõnda kaua just sellepärast, et me vajame neid. Me vajame veidike maagiat, me vajame õpetust ja hingekostust ning just seda meile muinasjutud lahkelt jagavad.

Kui proovida muinasjutu olemust ja tähendust kuidagi sõnadesse panna, siis võiks öelda, et tegu on lühemapoolse jutuga, milles tegutsevad enneolematud tegelased, nagu trollid, haldjad, nõiad, libahundid, merineitsid, päkapikud, hiiglased ja nõnda edasi. Nendes lugudes on palju maagilisi esemeid, üleloomulike võimetega olendeid ja uskumatuid imesid võib juhtuda ööl ja päeval. Muinaslood on üpriski sarnased teiste rahvajuttudega nagu müüdid, legendid, muistendid, mõistujutud ja eeposed, ent enamasti pole nad nii seotud  kindlate kohtade, religiooni, sündmuste ja inimestega. Muinasjuttude tegevused leiavad pigem aset kusagil kaugel-kaugel, ammu aega tagasi, mitte reaalsuses.

Muinasjuttude ajalugu on  raske uurida, sest saadaval on ainult kirjalikud allikad, aga isegi need pakuvad rohkelt avastamist. Siiski on kindlalt teada, et muinasjutud on eksisteerinud tuhandeid aastaid, ehk küll mitte kindla žarnina.  Enamikud tänapäeva muinaslood on kujunenud sajandite tagustest jutustudest, mis on levinud mitmesuguste variatsioonidena eri kultuurides üle kogu maa. On kaks teooriat proovimaks seletada, miks on väga sarnase sisuga muinasjutte eri kontinetidel. Esimene teooria väidab, et kusagil loodi üks algne versioon, mis siis sajanditega levis üle kogu maa. Teise teooria puhul peetakse sarnase sisuga muinasjuttude põhjuseks seda, et nendes lugudes käsitletavad teemad olid inimeste  eluliste kogemuste põhjal jutustatud ja seega võisid tekkida täiesti iseseisvana eraldi kohtades. Kõige tõenäolisem on  mõnema teooria esinemine koos.
Muinasjuttude žanrina liigitamine sai arvatavasti alguse renensanssi aja kirjanike poolt nagu Giovanni Francesco Straparola ja Giambattista Basile. Aja kulgedes tegelesid selle žanri käsitlemisega  edasi muinasjuttude kogujad nagu Charles Perrault ja Vennad Grimmid.
Eriti populaarseks muutusidki muinaslood 17. sajandil prantsuse aadlike hulgas ning seda suuresti tänu Charles Perrault'i tööle. Perrault kirjutas üles, kohendas ning tõi kaante vahele tosinkond muinasjuttu, nende hulgas "Uinuv kaunitar", "Tuhkatriinu", "Sinihabe", "Punamütsike" ja "Saabastega kass".
Charles Perrault'i alustatut jätkasid Vennad Grimmid, kes on arvatvasti ühed tuntumad folkloristid tänapäevani.  Jacob ja Wilhelm Grimm mitte ainult ei proovinud oma üleskirjutamisel säilitada juttude sisu ja tegelasi, vaid ka viisi, kuidas lugu jutustati. Ent siin tuleks arvestada, et kogutud muinasjutud ei ole mitte päris lihtrahva jutustused, vaid pigem kõrgklassi visioon sellest, missugune muinaslugude jutustamine alamklassides välja võis näha. Siiski tuleb Grimmide töö eest väga tänulik olla. Nende tuntumad jutud on "Hans ja Grete", "Lumivalgeke", "Rumpelstilskin" ja "Rapunzel",mis on pärit kogumikust "Laste - ja pere jutud". Vendade Grimmide töö ärgitas ka paljusi teisi koguma ja üles kirjutama oma kodumaa muinaslugusid, nagu näiteks norralast Peter Christen Asbjørnseni, venelast Alexander  Afanasyevi ja inglast Joseph Jacobsit.
Taani kirjanik Hans Christian Andersen on tuntud oma ilukirjanduslike muinasjuttude poolest. Andersen kasutas vanade juttude  motiive ja sisu  ning lõi nendest uued lood. Tema tuntumad kirjutised on "Väike merineitsi", "Pöial-Liisi", "Inetu pardipoeg" ja "Keisri uued rõivad".
Ka tänapäeval on jätkatud muinasjuttude kirjutamise traditsiooni ning veelgi värvikamaks on muinaslugude maailma muudetud erinevate muganduste ja sisuarendustega. Paljud lood on toodud kinoekraanile ning huvitavad kohandused raamatulehtedele. Seepärast võibki öelda, muinasjuttude vestmine ei ole väljasurnud, see on vägagi olemas, lihtsalt hoopis teistsugusel kujul. Minu loovtöö eesmärk ei ole näidata, millised olid "õiged" muinasjutud, sest sellist asja ei ole olemas, vaid näidata, millised olid muinasjutud siis, kui nad esimest korda paberile jõudsid, et meil oleks võimalus võrrelda neid lugudega, mis on läbi pika teekonna tänasesse päeva jõudnud. Nõndaviisi on võimalik hinnata, kuidas maailm ja inimesed ajaga muutunud on. Iga kord, kui inimkond teeb sammu edasi, muudame me alateadlikult ka lugusid, mida me endaga kaasas kanname. Muinaslood muutuvad ajaga, see ongi nende ellujäämis saladus.


Kasutatud kirjandus:

Carruthers, Amelia.(2015). Sleeping Beauty – And Other Tales of Slumbering Princesses. Warwickshire: Pook Press

Fairy tale. Wikipedia. Loetud 17.01.2016 aadressil https://en.wikipedia.org/wiki/Fairy_tale

Esikaane raam

Head uut aastat! On olnud väga tegusad pühad ja saan rõõmuga teatada, et kõik neli raamatule vaja- minevat illustratsiooni on valmis. Esikaane valmimine tuli mulle endalegi kuidagi ootamatult. Sain raami valmis ja hakkasin mõtlema, mida pealkirjaga teha, aga pärast arutelu emaga jõudsime järeldusele, et kõige parem on kõik tekstid arvutis teha.

Preagu on mul vaja veel "Uinuva kaunitari" muinasjutt ära tõlkida. Tegin sellega eile algus, aga see osutus üpriski keeruliseks, kuna selle teksti tõlkimiseks ei ole mul abimaterjale. Sellepärast läks mul umbes tund aega puhtalt selle peale, et aru saada, kuidas töötab kedervars ja millega täpselt Talia ennast siis torkas. Ent katsumused muudavadki elu huvitavamaks ja nüüd ole ma kindlasti kedervarte kohapealt palju targem.

Pärast esikaane lõppetamist tekkis mul järsku nii palju vaba aega, millega ma mida peale ei osanud hakkata. Olen juba vahepeal nii ära harjunud, et mul kusagil alati mingi pilt, mis vajab edasi joonistamist.

Kuldne taust, mille ma otsustasin teha on tuttavate käest väga head tagasiside saanud

Ma kavatsesin esialgu esikaane raamis kasutada kõigi tesite illustratsioonide raamide mustreid, aga lõppuks disainisin esikaane eraldi raami.

Tegin ühe pildi lähemalt, et mustrit oleks paremini näha. Kasutasin mustris veidike roosi meenutavat lille, mis arvatavasti päriselt ei eksisteeri.

Ma juba kujutan ette, kui ilus see raamat välja hakkab nägema.

Kaalusin ümarkaare kuldseks värvimist, aga lõpuks jõudsin otsusele, et see võib hakata pealkirja segama.

Igati väga uhke.

Pildid on nüüd vaja sisse skännida, siis  saab alustada nende töötlemist, aga selle jaoks on vajalik A3 skännerit, sest need pildid on veidi suuremad, kui A4.